Leo Õispuu sõnavõtt leinapäeva mälestustseremoonial 14. juunil 2013

MEMENTO TALLINNA ÜHENDUSE esimehe ja EESTI MEMENTO LIIDU JUHATUSE liikme Leo Õispuu SÕNAVÕTT leinapäeva mälestustseremoonial 14. juunil 2013, Linda kuju juures Tallinnas.

Lugupeetavad Riigikogu esimees proua Ene Ergma, härra Peaminister Andrus Ansip, Eesti Vabariigi Riigikogu ja Valitsuse liikmed, EELK peapiiskop härra Andres Põder, Presidendi kantselei, Tallinna Linnavalitsuse ja erakondade, Kaitseväe ja diplomaatilise korpuse esindajad! Daamid ja härrad! Kallid saatusekaaslased!

Osalejad

Lubage mul Eesti Memento Liidu ja Memento Tallinna Ühenduse nimel tänada teid kõiki, et tulite täna siia, Linda kuju juurde Leinapäeva tseremooniale.

Samaaegselt meie üritusega siin Lindamäel toimuvad ainuüksi Memento Liidu maakondlike ja linnade organisatsioonide ettevõtmisel leinapäeva üritused üle kogu Eesti: Rakvere tammikus, Hiiumaal Lehtmas ja Kärdla kiriku ees, Saaremaal Kudjapea kalmistu memoriaali juures, Harjumaal Keila raudteejaama juures, Alutaguse Memento poolt Purtse Hiiemäel, Järvamaal Türi kesklinna kalmistul, Läänemaal Risti küüditatute mälestusmärgi ees ja Haapsalus Toomkirikus, Pärnumaal Papiniidu leinapargis, Viljandis Jaani kirikus ja küüditamise mälestusmärgi juures, Tartus mälestuskivi juures, Nõmmel Pääsküla raudteejaama lähedal ja mujal. Kodanikualgatuse korras toimuvad üritused veel paljudes kohtades. Kirikutes toimuvad mälestusjumaleenistused. Üleeile, 12.06.2013, mälestasid Strasbourgis Euroopa Parlamendi liikmed Balti riikides 14.06.1941 läbiviidud massiküüditamise ligikaudu 50 tuhat ohvrit (ilmselt KGB vananenud andmed). Tallinnas toimub leinapäeva jumalateenistus Jaani kirikus, algusega kell 16.00, kuhu oodatakse kõiki.

Tähelepanu väärib asjaolu, et sel aastal esmakordselt, omaalgatuslikult, kuid kooskõlastatult, osalevad leinapäeva tähistamises sihtasutus “Unitas” ja noorteühing “Avatud Vabariik”. “Unitas” ja “Avatud Vabariik” liikmeteks on valdavalt vene keelt rääkivad noored! Nende (ja võib öelda – meie ühine) mälestusüritus toimub täna Vabaduse väljakul, ajavahemikul kell 13.00 kuni 20.00. Selle ürituse kohta on koostatud ja levitatakse vastavat “Pöördumist”, millele on alla kirjutanud seitsme organisatsiooni esindajad, seal hulgas ka Tanel Tsirgu – MTÜ Tulipisar. Teatavasti on Tanel Tsirgu eestvedamisel, kelle ümber koondusid põhiliselt eesti noored, toimunud juba mitmel aastal 25. märtsil küünalde süütamine Vabaduse väljakul. Taoline, 1949. aasta märtsiküüditamise ohvritele mälestusküünalde süütamine on levinud ka teistesse Eesti linnadesse. Soovime edu kõigile noortele!

Represseeritute arv

Nõukogude okupatsioonivõim küüditas inimesi Eestist Venemaale, relvastatud massioperatsioonidena, kokku vähemalt viiel korral: 1941 juunis-juulis massiküüditamisena, 15. augustil 1945 sakslastena, 1947- 1950 ingerisoomlastena (arv teadmata), 25.-29. märtsil 1949 massiküüditamisena, 01. aprillil 1951 (usutunnistuse alusel) jehovistidena. Massiküüditamiste vahepealsetel aegadel toimus Venemaale küüditamine väiksemate gruppidena, samuti individuaalkorras. Kokku küüditati aastatel 1940-1953 Eestist Venemaale 46152 inimest. Poliitilistel põhjustel vahistatuid, mahalastuid ja hukkunuid oli 1940-1989. aastatel kokku 47120 inimest. Siin on kasutatud Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB) isikuandmeid registrist R7, ilma lisanimestiku R8/1 andmeteta. R8/1 sisaldab üle 8000 uue nime.

1941.a. 14. juuni ja 01. juuli suurküüditamine toimus ligi nädal enne Vene-Saksa sõja algust. Sõjasündmused põhjustasid 1941.a. dokumentide osalise hävinemise ja hajutamise. Tänu Eesti Rahvusarhiivi viimastele otsingutele ja ERRB üksikutele täpsustustele kirjanduslikest allikatest, samuti ka mäluandmetele, suurenes varem (isikuandmete tasemel) teada olev 1941. aasta küüditamisega represseeritute arv 1397 isiku võrra. Viimane arv hõlmab 1202 mitteküüditatud isikut, kes esimesel võimalusel põgenesid välismaale; hõlmab ka küüditatud lapsi ja hukkunuid. Seega on 1941. aasta küüditamisega represseeritute teada olev arv 12 279 inimest (Memento ERRB andmed seisuga 2010).

Leinapäeval meenutame traagilist tõsisaja selle kohta, et kommunistlik okupatsioon hävitas suure osa eesti rahvast, Eesti Vabariigi (1918-1940) eliidist aga enamuse. Arvo Kuddo, dots. Leo Talve (1991) ja prof. Ene Tiidu (1993) üldandmetel represseeriti Eestis aastatel 1940-1990 erineval viisil, – kokku ligi 274 000 – 300 000 inimest. Viimased arvud on ülesande püstitamine ERRB-le. Okupandid alustasid meie rahvusvabariigi etnilise koosseisu muutmist, vähendades 45 aasta jooksul eestlaste osa Eestis 91%-lt 1940. aastal 61,5%-le 1985. aastal. Eesti rahva kannatustele mõeldes kirjutas Tuglas: "Kõike seda oleks juba nagu liig ühe inimea jaoks. Juba nagu tuimeneks kõige vastu, nagu ei suudaks viha enam vihana ega valu valuna tunda."

Tuglasele viidates ei soovi ma võimendada haletsust ega ängi ning lõputut minevikus elamist. Vastupidi, – minu põlvkond on alati vaadanud lootusrikkalt tulevikku, ka kõige mustematel aegadel. Kuid valutunnet meenutades tahan öelda, et minevikku ei tohi unustada. See ei tähenda, et peaksime iga päev rääkima oma rahva kannatustest. Aga nagu mitmed teisedki rahvad on teinud, nii peaksime ka meie jäädvustama nimeliselt iga ohvri – trükkima raamatusse, raiuma kivisse või metalli ning igale kommunismiohvrite memoriaalil oleva nime kohta salvestama vastava loo Internetti, seejuures neid lugusid pidevalt täiendades.

Nimekirja-raamatute trükkimist alustati 1996. aastal. Üheteistkümnes Memento ERRB raamatus on juba trükitud 157 310 nime, isikuandmete tasemel kirjetena, – seega lühiloona. Peatselt saab avaldamisküpseks kaheteistkümnes raamat. Töötluses on 13. ja 14. nimekirjaraamat. Esimeses kolmes raamatus on esitatud arreteeritute nimed; neljandas, viiendas ja kuuendas raamatus – küüditatute nimed; üheksandas, kümnendas ja üheteistkümnendas raamatus – sundmobiliseeritute nimed. Kõikide nimekirjaraamatute täistekst koos registritega on digitaliseeritult Eesti Memento Liidu koduleheküljel.

Kommunismiohvrite nimememoriaalist

Nimede trükkimine raamatutesse ja nende nimekirjaraamatute digitaliseerimine edeneb jõudsalt. Küll aga ei saa seda öelda nimede raiumise kohta kivisse või metalli. Raamatuid ja Internetti võib mitte vaadata, kuid nimememoriaali Tallinna kesklinnas ei saa mitte märgata.

Eesti kommunismiohvrite memoriaali ideekavandite konkurss ja asukoha valik püsivad endiselt aktuaalsena. Memento Tallinna Ühenduse volikogu koosolek, Eesti Memento Liidu viimane üldkoosolek ja ka Tartu Memento aktivistid soovitavad memoriaali rajamisel võtta eeskujuks Washingtonis 1982. aastal rajatud 58195 isikunimega mälestusmemoriaal. Selle memoriaali põhiosaks on kõrge sirge sein, nimede tulpadega ühel küljel.

Kultuuriministeeriumi ja Eesti Arhitektide Liidu poolt 2011. aastal korraldatud kommunismiohvrite memoriaali ideekavandi konkursile laekunud 66-st tööst vastab Eesti Memento Liidu eelistustele kõige enam esimest ja teist kohta jaganud ideekavand “Mälutulbad”, autoriks Koit Ojaliiv. Seda ideekavandit tuleks edasi arendada ja realiseerida.

Autor kavandas Maarjamäele mälestuste väljakule 31 tulpa, kuhu peaksid olema metalli sissegraveerituna kirjutatud kuupäevi ja (määratlemata) lugusid ning meenutusi repressioonidest. Need mälutulbad soovitame asendada represseeritud inimeste nimede tulpadega või nimede-seintega. Seejuures ei tohi ükski nimi puududa, kedagi ei tohi ära unustada!

Siis tuleksid nimememoriaali juurde Tallinna kesklinna või Maarjamäele mitme põlvkonna eestlased – otsima esivanemate, sugulaste, tuttavate, oma pere liikmete ja iseenda nimesid. Tuttavate nimede juurde tuuakse sageli küünlaid, lilli, pärgi. Nii toimuks see sajandeid – kuni nimederead säilivad loetavatena. Kui levib info, et ometi kord on juletud väärikalt, kivisse raiutuna, esitleda tohutu hulk kommunistliku rezhiimi poolt represseeritud nimesid – sõidetakse siia kohale kõikjalt üle Eesti.

Nimede suur hulk, ligi 100 000…200 000 ja rohkem, peaks olema kogu memoriaali põhisisu, – külastajaid mõjutav ja mõtlema panev faktor. Soovitame alustada kommunismiohvrite memoriaali esimese osaga –tapetutele, vangistatutele ja küüditatutele, kokku 95 908 nime.

Ideaalne asukoht kommunismiohvrite memoriaalile oleks muidugi Tallinna kesklinnas, kui vaid leiaks sobiva paiga. Juba 2006.a. 14. juunil, selsamal kohal rääkides, pakkusin välja (kooskõlastatult erakondadega) Rahvusraamatukogu esist Tõnismäe haljasala. Seda kolossaalset nimede memoriaali peaks nägema iga eestlane, iga meie linna külastav poliitik, ärimees, turist.

11. juunil 2013 korraldas Kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik Okupatsioonide Muuseumis kommunismiohvrite memoriaali ideekavandite järjekordse avaliku arutelu, kus konkreetseid otsuseid/soovitusi vastu ei võetud. Kokkuvõtete tegemine jätkub Kultuuriministeeriumis ning seejärel Vabariigi Valitsuses. Eesti Memento Liit ja ka osa poliitikuid arvavad, et kommunismiohvrite nimememoriaal peab valmima sellisena, nagu ohvrid seda ise soovivad.

Kohtumine presidendiga

Eesti Vabariigi President ja Eesti Memento Liit on otsustanud väärikalt tähistada 1949.a. märtsiküüditamise 65. kurba aastapäeva – järgmise, 2014. aasta suvel, Vabariigi Presidendi kokkusaamisega endiste märtsiküüditatutega (arvuliselt on vähemalt 5000) ja sini-must-valge rinnamärgi üleandmisega. Rahastamisega on probleeme. Mementole ERAF’i kaudu eraldatavatest iga-aastastest summadest selleks ei jätku. Märkide valmistamisega tuleks juba alustada.

Kallid koosolijad! Eespool meenutasin Tuglase sõnu valust. Aga nagu meie kirjanik, nii ka eesti rahvas ei kaotanud optimismi. Tuglas küsis: “Kas oleksime nüüd viimasegi optimismi kaotanud?” Ja jätkas : “Meie isiklik elu võib ses kümnendite tulekahjus lõpule jõuda, kuid ei jõua rahva oma. See ajab enese ikka ja jälle sirgu nagu on ajanud sajandite jooksul.” Nii on ka toimunud. Väljendagem siis rõõmu selle üle, et meie Siberi-perioodi suurim unistus on täitunud – Eesti on vaba ja astub kindlal sammul tuleviku suunas.

Tänan tähelepanu eest!


ArborIT OÜ