Märtsiküüditamisest

Head saatusekaaslased!

Aprillis 1949 kirjutas Võrumaalt Eestimaa lõunatipu lähedalt Mõnistest Irkutski oblastisse Tuluni rajooni Iija jõe kaldale jõudnud vana Eesti talumees Arnold Tiits järgmised luuleread:

See oli kord märtsi kuu lõpul,
Kui kodust ma lahkuma pidin.
Ei küsinud keegi meilt seda,
Kas oled sa süüdi või ei.

Meid püsside valve all toodi
Mööda vesiseid kevade teid.
Ja igal pool ulgusid koerad,
Neil kurb oli lahkuda meist.

Meid oli ju noori ja vanu,
Ja lapsukesi väikesi ka.
Mis kurja nad ilmale teinud,
Et igal pool valve ja püss.

Meid rongile kõiki siis viidi,
Kus algas meil Siberi sõit.
Ei võinud küll aimata seda,
Mis ees võib oodata kõik.

Kui kõlasid rongide viled,
Siis algas meil tundmatu tee.
Meil saatjaks oli sätendav päike
Ja sõprade hüvastijätt.

Kui möödusid väiksed kodukülad,
Kus veetsin kord nooruse ma.
Viimast korda nägin ta radu,
Oh kui kurb oli lahkuda neist.

Meid toodi kaugele itta,
Kus oli kõik rändurite maa.
Ei ole mul kodu, ei kohta,
Kus rahu saaks hingele ma.

Täna 65 aastat tagasi pidid kümned tuhanded Eestimaa pered maha jätma oma kodud ja minema püssimeeste valve all vastu teadmatusele. 25. märtsist 29. märtsini viisid 19 ešeloni 1076 vaguniga meie rahva parimad pojad ja tütred Venemaa erinevatesse piirkondadesse asumisele, teadmata, kui pikaks ajaks. Mitmed meie teelistest ei jõudnud sihtjaama, vaid leidsid oma viimse puhkepaiga raudteeäärsetes tundmatutes metsades või lihtsalt teepervel. Paljude meie õed ja vennad, vanemad ja vanavanemad puhkavad Venemaa erinevatel kalmistutel, kus enam mitte keegi mitte kunagi ei too lilli hauakääpale ega kummardu kulunud risti kohale. Kuid Eesti rahvas oli ja on tugev ning lõputu koduigatsus andis meile enamusele siiski jõudu elada üle need ränkrasked aastad ja jõuda tagasi oma pühale kodumaale. Tänaseks on paljud meie saatusekaaslased leidnud puhkepaiga oma püha Eestimaa pühas mullas. Langetame pea kõigi meie saatusekaaslaste mälestuseks, keda enam meie hulgas pole.

Need ajad ei tohi korduda. Vaid meie, siberlaste, põlvkond teab veel kõige paremini, milline hind on sõnadel KODU ja KODUMAA. Me peame oma südamesse kasvanud kodu- ja kodumaa-armastuse kandma edasi ka praegustesse noortesse, et olla kindlad, et need rängad 1941. ja 1949. aasta väljasaatmised ja 1940.a. omariikluse kaotamine ei korduks. Meie mälestused peavad noortel aitama leida kindla tee omariikluse ja riigikaitse tugevdamisele.

Austatud saatusekaaslased! Tugevat tervist teile! Oleme ikka toeks oma noorematele põlvkodadele, et meie väikese Eesti põline rahvas ei peaks enam kunagi tundma võõra võimu iket. Rahulikku sinist taevast meie kodude kohale!

 

Silver Sild

EML juhatuse aseesimees
Memento Võrumaa Ühenduse juhatuse esimees
Sündinud 1956.a. Irkutski oblastis Tulunis


ArborIT OÜ